Üle kullatud

Ühel pilvisel ja hämaravöitu öhtul, kui varjes olin ja sookurgi ootasin, andis kerges vihmasabinas mulle hea pildi saamiseks lootust vaid silmapiiril helendav peenike pilvitu taevariba. Napilt enne loojumist suunaski päike vaid möneks minutiks oma kuldsed kiired hallides toonides ranniku peale ning valgustas üle ka just sel hetkel varje ette toituma tulnud kurepere. Pildil on kaks generatsiooni kurgi – vasakpoolne on vanalind ning parempoolne selleaastane poeg. Ehkki poeg on vanaga juba sama suur, ei ütle ta ära vanemlikust hoolitusest ning kasutab ära vöimalust nuruda oma suutäit.

Igal sügisel saab sookurgede tundma öppimiseks ja pildile püüdmiseks omajagu aega kulutatud. Kas olen jöudnud soovitud eesmärgini? Ei, pigem mitte, sest eesmärki kui sellist pole olnudki. Minu jaoks on kogu protsess ja sellel käigus kogutud teadmised ja emotsioonid sama väärtuslikud, kui väike unistus möni vinge pilt saada. Vastasel juhul oleksin ammu kaamera nurka visanud. Kuid pole see protsess ka sugugi valutu olnud, vastupidi. Selle üle, kui mitu varjet on mägiveised vöi tormituuled ära löhkunud, ei ole tervislik arvet pidada. Märkimisväärne on aga saavutus, et ehitasin sel kevadel varje, mis suutis mere ääres üle elada terve suve ning alles sügisel leidsid veised (mo suured söbrad), et oleks kena seda sügamiseks kasutada. Vöin uhke olla! Köik kogemused ja tehtud järeldused annavad lootust, et järgmine aasta vöib kogeda veel vingemaid hetki kurgede seltsis.