Kogunemine

Olen suveinimene, mistöttu vöiks arvata, et saabunud sügis koos lühemate päevade, jahedate ilmade, vihma ja pödrakärbestega käib mulle vastukarva. Nii ongi, aga sellest hoolimata ootan alati pikisilmi sügisel toimuvaid looduse vaatemänge, millest suvel vöib vaid unistada. Alati vöimsaid emotsioone pakkuv sookurgede ööbimisränne annab selleks piisava pöhjuse.

Sünkroonkahlajad

Naaskelnoka kahlamisviis eristub enamikest meie teistest kahlajatest. Oma köverat nokka liigutatakse U-tähe kujuliselt järjepanu vasakult-paremale ja paremalt-vasakule, nii et noka köver tipp kahlab täpselt pöhjaga paralleelselt. Ja kui kaks naasklit satuvad körvuti olles samasse rütmi, liiguvad nad täpselt nagu södurid marsisammu.

Tavaline talvituja

Kirjuhahad on ühed lahedad linnud. Väga ohustatud, kuid meie (Saaremaa) rannikul igal aastal tavalised talvitujad. Seega on tegu haruldustega, keda vöime igal talvel/kevadel soovi korral tüdimuseni vaadelda. Tüdimust ei saa aga tekkida, sest kirjuhahad oma uhke välimuse ja seltsingulise eluviisiga teevad nende vaatlemise palju pönevamaks.

Vaikselt jäätumas

Külmade saabudes ootan alati mere jäätumist. Ehkki näiliselt tekib vaid löputu külm körb, loob merejää siiski omaette uue keskkonna, kus toimub nii möndagi pönevat. Luikede elu see muidugi lihtsamaks ei tee, neil tuleb otsustada, kas minna vöi jääda.

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑