Kesksuvi, metskitsede jooksuaeg.
Seisatasin põllu ääres, kuna märkasin 300m kaugusel seisvat metskitse. Ei suutnud mina välja mõelda, kas tegu soku või kitsega, kuna suuri sarvi näha polnud. Kui olin 100m lähemale hiilinud, kaotasin ta silmist. Kirusin enda tähelepanematust ning läksin tuldud teed tagasi. Olles nüüd jälle pisut kõrgemal pinnasel, nägin kitse uuesti, seekord paistis muru seest vaid peanupp – ta puhkas.
Alustasin taas hiilides teekonda. Kits puhkas varjus, kuid teadsin, et minu kohale jõudes on vari kitse pealt ära liikunud ja saan kena pildi päikese käes olevast kitsest. Terve tee oli kits mulle seljaga, nii sain väga lähedale. Lõpuks märkas temagi mind ning tõusis püsti. Asi selge – tegemist oli nirude sarvedega sokuga.
Kuna on jooksuaeg, siis on sokud väga julged ning reageerivad pea igale häälele. Niisiis piiksusin minagi. Vaatasime seal üksteisele tõtt, kui ühtäkki jäi “niru” vaatama minust vasakule.
Tõstsin minagi pea vasakule ja seal ta seisis, võimsate sarvedega sokk, kel sarvedes lisaks midagi uhket – pähklitega sarapuuoksad. Polnud need oksad sinna mitte juhuslikult kinni jäänud, vaid niiviisi ehitakse ennast uhkemaks, et võita nõrgema soo tähelepanu. Ta oli kohale tulnud minu häälitsuste peale.
“Niru” oli selleks hetkeks juba tardunud. Ega seal võitjas kahtlust olla ei saanudki.
Niisis ajas tugevam nõrgema lihtsalt metsa minema.
Kokku kestis trall u 15min.
Huvitav oli mulle see, et vastasseis toimus ju minu pärast, minust umbes 20m kaugusel ja kui okstega sell sai ka lõpuks minu lõhna ninna, võis ta tunda kerget pettumust 🙂
Toplaanfoto 
Lisa kommentaar