Loodusfotograaf Karl Jakob Toplaan
Praegu on looduses rahulik aeg. Kui on tuulevaikne ilm, siis vöib kogeda sellist vaikust, mida muul aastaajal ei koge. Linnud ei laula, loomad on redus, putukad ei sirista ega pinise ja jää ei praksu - täielik vaikus. Seetõttu on sel hallil ajal iga kohtumine elusloodusega tavapärasest veelgi erilisem.
Värske lumi on minu jaoks alati teretulnud. Looduses viibides tundub siis, et ka linnud ja loomad naudivad seda puhtust ja värskust, mis uue lumega saabub. Seda muidugi seniks, kuni lume paksus pole ületanud nende jaoks kriitilise piiri. Viimase lume ajal läksin taaskord otsima metskitsi juba tuttavaks saanud astelpajukasvatuse pöösaste vahelt. Taaskord oli önne, sest pöösaste... Continue Reading →
Veel möned päevad tagasi oli köik härmas. Need on need korrad, kui üksköik kuhu vaadates on vaatepilt imetlemist väärt. Aga need on ka korrad, kui unistad, et oleks siin härmatise sees veel vaid üks kirs tordile kitsekese vöi linnukese näol... siis enam paremaks minna ei saaks. Ja nii sel korral juhtuski, et eemal jahti pidav... Continue Reading →
Sügise algul panin autosöidu ajal tähele, et teest veidi eemal asuvas astelpajukasvatuses on sel aastal suurem osa saagist koristamata jäänud ning keskkond tundus juba kaugelt muinasjutuline. Möni aeg hiljem läksin huvi pärast vaatama, kuidas paistab olukord kasvatuse sees ja mis vöimalused seal pildistamiseks on. Minu üllatuseks oli kasvatust ümbritsev aed ajale alla jäänud ning see... Continue Reading →
Kas metskitsed oli tedrepulma kutsutud või mitte, see jääb saladuseks... Kindel oli vaid see, et tetrede kummalised kombed neile meele järgi ei olnud ning turvalisuse huvides hoiti distantsi.
Körge hein, sääsed ja liikvel metskitsed - see on märk südasuvest.
Toplaanfoto 