Loodusfotograaf Karl Jakob Toplaan
Just noortele rebasetele omane poos. Kui üldiselt ollakse uniste silmadega (võib-olla satun ma alati uneajal), siis vahel, kui on vaja millestki selge pilt saada, millega tegu, siis nõjutatakse ennast ette, aetakse silmad punni ja kõrvad kikki ning uuritakse pisut. Kuna noored on pisut ebastabiilsed, siis on oht ka ettepoole kukkuda. Nii juhtuski. Sellele aitas kaasa... Continue Reading →
Istusin põllu ääres kadakas, lootes, et ehk mõni kits tuleb kõhtu täitma. Hakkas hämarduma ja hea valgus kadus. Otsus oli selge - lähen koju. Tõusin püsti, astusin sammu ja ootamatult seisis künka taga kolm suurt massiivset lihamäge. Tekkis kerge adrenaliin, kuna metssigu ilusasti põllal söömas väga tihti ei kohta. Roomasin kivisel põllul edasi, põlvel valusad... Continue Reading →
| Looduse Aasta Foto 2016, žürii tunnustus noorte loomapiltide kategoorias | Rebasekutsikate jaoks on iga uus lõhn huvitav. Kui lille lõhn meeldib, nuusutatakse ühte ja sama lille mitu korda - see annab võimaluse ka see hetk pildile tabada.
Käes on aeg, mil need armsad pehmed uudishimulikud rebasekutsikad maailma avastavad. Iga päevaga minnakse veel uudishimulikumaks ning uuritakse ja nuusutatakse kõike, mis ette satub. Hullatakse pikas rohus, avaldatakse armastust, maadeldakse ja kakeldakse üksteisega. Mõne meetri kaugusel olevast fotograafist välja ei tehta. Lõppude lõpuks väsitakse ära, minnakse ühe mõnusa päiksesesooja kivi peale ning sulgetakse silmad.
Toplaanfoto 