Istusin põllu ääres kadakas, lootes, et ehk mõni kits tuleb kõhtu täitma. Hakkas hämarduma ja hea valgus kadus. Otsus oli selge – lähen koju. Tõusin püsti, astusin sammu ja ootamatult seisis künka taga kolm suurt massiivset lihamäge. Tekkis kerge adrenaliin, kuna metssigu ilusasti põllal söömas väga tihti ei kohta. Roomasin kivisel põllul edasi, põlvel valusad ja mustmiljon sääske pea kohal. Tegin mõned pildid, mis kõik pimeduse tõttu untsu läksid. Siis tõstis siga pea ja läinud nad olidki.
Istusin igaks juhuks veel hetke keset põldu ning mõne aja möödudes otsustasin jälle kodu poole minema hakata. Tõusin püsti ja minu üllatuseks olid sead tagasi ja mitte enam kolmekesi, vaid üheksakesi + põrsad, keda kõrge heina tõttu otseselt näha ei olnudki. Märgata oli vaid seda, kuidas muru igalt poolt värises ja kerge ruiksumine sellega kaasas käis.
Sellega asi ei piirdunud. Metsa põgeneti veel mitu korda ja tuldi uuesti tagasi. Adrenaliin lahtus ja sain mõelda välja plaani. Alles neljandal korral, kui sead tagasi tulid, sobis mulle pildistamiskoht ja tuulgi oli sobivast suunast. Lõpuks tasus vaev ära ja valu oli unustatud. Pildidl olev siga oli minust umbes 10 meetri kaugusel.
Kui nüüd jälle sead metsa pagesid, kasutasin võimalust ja lahkusin põllult. Olen kindel, et sead tulid hiljem tagasi.
Toplaanfoto 
Lisa kommentaar