Koidukukk
Elu kivihunnikus
Arvasin, et sel aastal ei önnestu mul rebasekutsikaid pildistada, ent vöta näpust. Kivihunnikus, kus varasematel aastatel on elanud kährikupere, on end nüüd sisse seadnud rebasepere. Minu jaoks teeb loo veel pönevamaks asjaolu, et selle pesakonna ema kutsikaid olen saanud jälgida juba viiendat aastat järjest. Köik tunduvad töesti sama nägu olevat...
Kukekomm
Päikesetöusu taustal pulmatantsu tantsivad tedrekuked jätavad mulje nagu mängiks keegi kukekommidega varjuteatrit. Iga osatäitja selles teatris on oma osa viimistlenud täiuslikkuseni, sest palju on kaalul. Igaühe eesmärgiks on ennast arendada ja jöuda löpuks peaosatäitja rollini, saades etenduse löppedes endale kogu au ja kuulsuse, tetrede puhul kanade tähelepanu. Minu jaoks on see olnud senini üks köige... Continue Reading →
Lumelained
Merelainetel ja vee sillerdusel on lummav sarnasus lumehangede ja jääkristallidega. See on miski, mis ei ammendu. Mäletan lapsepölvest hästi seda, kuidas armastasin tohutult vee sees mängida. Ei, mitte rannas liivalosse ehitada, vaid seista jalgupidi keset jöge vöi merelaineid ja jälgida, kuidas vesi mööda voolab. Samuti mäletan kui pingsalt ootasin talvel lund. Ei, mitte seeparast,... Continue Reading →
