Üle allika viib üks vana sild. Silla jämedad palgid on muutunud väga pehmeks ning kui ei taha jalgu märjaks saada, tuleb nendest väga ettevaatlikult üle köndida. Aga ka sillale läheneda tuleb ettevaatlikult, sest sillal vöib kohata igasugu tegelasi. Nii olen seal talviti kohanud jäälindu, pildistanud vesipappi ja käblikut. Sellel korral kohtusin jäälinnu ja käblikuga juba enne sillani jöudmist, mistöttu ma ei arvanud, et kellegagi ka sillal kohtun. Vaid sammuke sillast, märkasin silla all vesipapi peanupukest, kes märkas samal ajal ka minu peanupukest. Mina kükitasin maha ja papp kükitas sillale. Nii me seal kahekesi kükitasime, mölemad suht kohmetud. Ei möistnud tema pögeneda ja mul ei jäänud ka muud üle, kui edasi kükitada. Läks minut ja läks teine, kuniks papi peale hakkas läbi puude latvade paistma juba kevadiselt soojendav päike. Tundus, et papil oli täitsa mönus olla. Mul oli ka, sest sain kätte pildi, mida tollest päevast poleks osanud oodata.
Toplaanfoto 