Minu jalutuskäik viis mind mere äärde, kus otsisin esimesi kevadekuulutajaid, ent midagi erku mere ääres siiski ei kohanud, sest ilm oli tuuline ja sombune. Hakkasin oma samme tagasi seadma, kuid otsustasin veel ühe väikese jäänukjärve umber ringi teha. Tempokalt kõndides nägin silmanurgas midagi, mis eristus ümbrusest, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Jõudes aga lähemale, taipasin, et pöösa alla tukub rebane.
Samm sammu haaval hiilisin lähemale. Tuul oli soosiv ning kõik klappis. Olles piisavalt lähedal, istusin maha ja puhkasin koos rebasega jalga. Rebane ei lasknud end minust häirida ning pöönas edasi. Ca 15 min pärast tõstis reps pea ning uuris ümbrust. Kuigi ta vaatas ka mulle sügavalt otsa, ei suutnud ta mind ümbruskonnast uniste silmade tõttu eristada 🙂
Tasapisi rebane tõusis, ringutas ning lahkus äärmiselt venival sammul. Mul oli hea meel, et rebane mind ei tabanud ning ma tema und ei häirinud. Minu sombune õhtupoolik oli nüüd meeldejäävaks muudetud.
Toplaanfoto 
Lisa kommentaar