Järvel, kus ma tuttpütte pildistan, on sel aastat väga palju uusi asukaid nende poegade näol. Mina valisin kevadel endale välja ühe pütipere, keda jälgida, teadmata, kui mitu poega tulemas on. Tuli vaid üks tibu, kuid olin rõõmus sellegi üle. Siiski oli seal ka mitmeid teisi peresid, kus tibusi oli kas kaks või lausa kolm.

Enam pütipojad ema seljas ei parveta. Nüüd annavad vanemad vaid süüa ning vahetevahel, kui nad on toidujahil, jääb pojuke ka täiesti üksi.

Enam pütipoeg ema ja isa seljas ei parveta - nüüd püütakse olla iseseisvam ja tubli õppija. Siiski pikka aega üksi olla ei julgeta ning vanemate läheduses on hea ja kindel magada.

Nüüd lõpuks on ka minu jälgimise all oleval tuttpütiperel sebramustriga tibu koorunud. Käib kibekiire toiduotsimine. Emapütt kaitseb poega kõikvõimalike ohtude eest, sh ka vihma eest ning isapütt toob aegajalt pojukesele suutäisid. Tibu naudib parvetamist ja täis kõhtu 😉