Üle allika viib üks vana sild. Silla jämedad palgid on muutunud väga pehmeks ning kui ei taha jalgu märjaks saada, tuleb nendest väga ettevaatlikult üle köndida. Aga ka sillale läheneda tuleb ettevaatlikult, sest sillal vöib kohata igasugu tegelasi. Nii olen seal talviti kohanud jäälindu, pildistanud vesipappi ja käblikut. Sellel korral kohtusin jäälinnu ja käblikuga juba... Continue Reading →
Merirüdi külma ei karda
Merirüdi on meil väikesearvuline talvituja, kelle oskused talvistes oludes toime tulla on muljetavaldavad. Kui teised kahlajad lendavad sügisel külma eest pakku, siis merirüdi see ei köiguta - peaasi, et leidub kohti, kus meri on veel lahti. Kohtusime tuulisel rannikul, kui termomeeter näitas hommikul 10 miinuskraadi. Samal ajal kui mina pidin iga natukese aja tagant käsi... Continue Reading →
Kevad läheneb kukesamul
Juba tükk aega tagasi vöis rabast leida kellegi tegevusjälgi - peotäis sulgi ja pelleteid meenutavaid junne. Need andsid märku, et tedrekukkede poksimatšid on tasahilju alanud. Seda köike ikka selleks, et selgitada kevadeks välja köige kövemad tegijad.
Kits kärneriks
Kena meenutada, et talv algas täitsa talve moega. Paksu lumega on aga kitsedel raske toidupoolist leida. Üks noor sokupoiss vöttis julguse kokku ja seadis keskpäeval sammud küla vahele, et maitsvate elupuudega maiustada.