"Ümarmudil sulle, musi mulle!" - nii avaldab isatiir igal kevadel üha uuesti truudust oma eluaegsele kaasale.
Tuttpütt, Great Crested Grebe, Podiceps cristatus
Paljud veelinnud, sealhulgas tuttpütid, on pärale jöudnud. Eriti röömustavadki mind need tuttidega tegelased, kelle jälgimisest ei saa mul kunagi küllalt.
Nagu vana, nönda noor?
Ja nii nad kulgevad..... tibud ei olegi enam nii tibud , vaid annavad juba vanalindude möödu välja. Vaid välimus on see, mis neid veel eristab, kui juba järgmisel aastal neil vahet teha pole vöimalik.
Sügab kulmu – Hallhaigur, Grey Heron, Ardea cinerea
Mulle on alati meeldinud veelinnud, võib-olla just sellepärast, et mulle on ka endale vees solberdamine lapsest saati meelepärane olnud. Veelindudest on mulle jällegi eriti silma paistnud haigrud, kuid nende pildistamine pole aga kunagi olnud lihtne. Esimesed aastad, kui pildistamisega alustasin, sain haigrute tegemisi vaid kaugelt imetleda ja piltidest unistada. Nüüd aga on neid piisavalt... Continue Reading →