Loodusfotograaf/Nature photographer
Kaval reinuvader on merejääl lihtsalt reinuvader, sest köik tema kavalused on varestele teada. Ega Vaak ja Jaak kitsid ka pole, nemad annavad info omakorda teistele edasi. Taamal toituvad luiged rebast küll suureks vaenlaseks ei pea, ent on hoiatuse eest siiski tänulikud.
Kui jää sel talvel esmakordselt kandma hakkas, suundusin mina koheselt mere peale - uisud alla ja minek. Jää peal avaneb sootuks teine vaatepilt, kui kaldalt vaadates: vahemaad muutuvad väiksemaks ja kõik suvel läbimatuks osutunud paigad saavad nüüd avastatud. Lisaks lummavale maastikule kohtab jääl tihti rebaseid , roostikus roohabekaid ja üle lendamas merikotkaid.
Saaremaa rannik on osaliselt jääs ja minu jaoks tähendab see vaid üht - uisuta, uisuta, uisuta 😉 Rebaste ja teiste loomade jaoks tähendab see aga seda, et nüüd saab üle vee punktist A punkti B palju kergema vaevaga. See rebane päris ilma vaevata siiski ei saa, teda kimbutab kärntöbi...
Rüsijää on nähtus, mis teoreetiliselt (loe ideaalis) e. pakaselise talve puhul peaks olema vaadeldav mõned nädalad kevadel, mil talv on lõppenud ja jää on nõrgenenud, kuid meie heitliku ilmaga talve puhul on asjalood teisiti. Tugevad tuuled on rannikul jää juba praegu kohati hunnikutesse kuhjanud.
Nii ta läheb - pank panga järel ulbib avamere poole. Tavaliselt oleme sellist vaatepilti näinud kevadeti, märtsikuus, kuid sel aastal on kevad kärsitu. Talv küll näitab veel oma viimaseid märke kerge lumesaju näol, ent paratamatus on see, et hetkel ta taandub. Ärme kaota siiski lootust - paar "talvekuud" on veel ees.
