Miraaž
Kured läinud, hirved vakka
Kurgede ränne ja hirvede pulmaaeg panevad aastale justkui punkti, mis sest, et tegelikult on aasta löpuni jäänud veel pea kolm kuud. Aga kui kured on läinud (kurjad ilmad) ja hirvede möirgeid enam metsadest ei kostu, siis jääb loodus üsna vaikseks. Veel annavad endast märku hilisemad rändurid ja värviliseks muutuvad lehed, aga need on vaid sissejuhatuseks... Continue Reading →
Hommik luhal
Kuidagi on nii juhtunud, et suved kipuvad olema üsna kiired ja loodusesse suurt ei jöuagi. Seepärast on alati heameel ka saabuva sügise pärast, mis sest et ilmad lähevad jahendamaks ja päevad lühemaks ja... pödrakärbseid ma tegelikult ei salli ka üldse, isegi möte neist toob kananaha ihule. Ainuke hea asi nende juures on see, et kui... Continue Reading →
Talve völu
Nädala jooksul on talv näidanud töelist talve nägu. Köike seda ilu on nii palju, et ringi söites ei suudagi otsustada, mida pildile püüda ja mida jätta, proovid lihtsalt seda köike silmadega sisse ahmida. Möni klöps on önneks ikka tehtud ka... nii juhuks kui peaks taaskord tulema kümne aasta pikkune lumepöud siin pehme kliimaga saarel. Siis... Continue Reading →
Vaikselt jäätumas
Külmade saabudes ootan alati mere jäätumist. Ehkki näiliselt tekib vaid löputu külm körb, loob merejää siiski omaette uue keskkonna, kus toimub nii möndagi pönevat. Luikede elu see muidugi lihtsamaks ei tee, neil tuleb otsustada, kas minna vöi jääda.
Härmas
Viimased päevad looduses on olnud lihtsalt vauu... sellist härmatist näeb aastas vaid korra vöi paar, kui sedagi. Nüüd tuleb vaim valmis panna saabuvaks sulaks, aga vähemalt on talvel vöimalus tulla peale sula juba teist korda.
Toplaanfoto 