Loodusfotograaf Karl Jakob Toplaan
Rannikul karjatatavad mägiveised ja hõbehaigrud saavad omavahel edukalt läbi - samal ajal võetakse isegi ette hetk puhkamiseks. Ka kiivitajad esiplaanil ja hallhaigur tagaplaanil tunnevad end teiste seltsis hästi.
Minu esmakohtumine selle püsimatu pisiimetajaga. Veel huvitavamaks teeb olukorra asjaolu, et vaid pool tunnikest enne sai kohatud metsnugist. Nii järjest kohata kahte looma, keda näeb üliharva, on suur vedamine 🙂
Olen väga rõõmus, sest ka sel aastal on "ühe kõrvaga" rebasel e. Lontkõrval pesakond järglasi - minu jaoks juba 4. aasta, mil ta pesakonda näha saan. Suur privileeg on omada sellist sõpra, kelle toimetustel silma peal saan hoida 😉 Kes Lontkõrv on, loe SIIT.
Nagu vana, nõnda poeg - see käib kevadel kõikide loomade kohta, kel õnnestub järglasi saada. Kui aga mägrakutsika tegemised emale ei meeldinud, võttis ta poja kuklast kinni ja lohistas urgu tagasi, et too liiga hulljulgeks ei muutuks. Et teguviis kordus ja nägi väga koomiline välja, siis sain mina kõhutäie naerda 🙂
Nüüd on käes aeg, mil puud on lõpuks rohelised ja paljudel metsaasukatel on pojad. Mägrakutsikas on välimuselt täpselt nagu vanaloom, kuid siiski kordades väiksem ja armsam.
