Rändega viivitavad ja pisut kauaks meile jäänud linnud kipuvad tihti üsna julged olema, sest nende jaoks ajab meie ebaloogiline ilm pea sassi. See kalameestega harjunud mustlagle oli nõus musta auto taustal lausa passipilti tegema..... söömise ajal muidugi 😉
Mägede kunn – Kaeluskotkas, Eurasian griffon, Gyps fulvus
Kaeluskotkast õnnestus mul kohata mõni aeg tagasi Vahemere ääres, kus on tema pesitsusalad. Meie suurimast kotkast, merikotkast, on kaeluskotkas tsipa suurem. Lind on küll Eestis väga haruldane eksikülaline, kuid siiski on teda käputäis kordi ka siinmail kohatud.
Sügisvärvid, ent talvemeeleolu – Vesipapp, Dipper, Cinclus cinclus
Siin ta seisab, papp isiklikult. Minu jaoks algab vesipapi meie maale tulekuga talveperiood - periood, mil ideaalis vöiks ka lumi maas olla..... Ilma üle ei tasu muidugi vinguda, on sellega, nagu on. Vesipapp on Eesti talvega vörreldes aga tunduvalt stabiilsem, tema saabub meile igal aastal ja üsna samal ajal. Suur valge ümmargune laik papi... Continue Reading →
Pisike, kuid julge – Käblik, Wren, Troglodytes troglodytes
Kui oma sammud sel korral metsa poole seadsin, polnud mul plaanis mitte käblikuga kohtuda, vaid otsida hoopis lindu, kes meile talveks "suvitama" tuleb - vesipappi. Leidsin jõeköstri üles, kuid too vajas esimesel korral pigem minuga harjumist ning tal polnud soovi kaamera ees poseerida. Käblik, va väike sell, haaras võimalusest ise kinni ning tutvustas mulle... Continue Reading →
Tegemised/olemised
Natuke tegemistest. Eelmine nädal olevat koolivaheaeg olnud. Minu jaoks möödus vaheaeg Belgias, peamiselt Brüsselis. Nimelt, suvel oli Kuressaares ülal fotonäitus "Loodusega silmitsi", mis on minu ja Martin Vesbergi piltidest koosnev näitus. Näitus valmis noorte-ja kultuuriaasta raames ning liikus Kuresaarest edasi Brüsseli, et sealsed Lexi hoones töötavad eestlased ja teisedki töötajad saaksid piltide näol osa või... Continue Reading →
Videvikukiired, Crepuscular Rays
Selline on vaade Kreeta saarele ühe väikese turismilinna Hersonissose lähedal asuva mäe tipust. Mäed on mu nörkus - ilmselt on pöhjuseks Saaremaal elamine 😉 Isegi kui körgusi vallutades jooksevad mul judinad üle selja, on alati ronimine ennast öigustanud, sest need hurmavad vaated...... neid peab ise nägema.