Kuidagi on nii juhtunud, et suved kipuvad olema üsna kiired ja loodusesse suurt ei jöuagi. Seepärast on alati heameel ka saabuva sügise pärast, mis sest et ilmad lähevad jahendamaks ja päevad lühemaks ja… pödrakärbseid ma tegelikult ei salli ka üldse, isegi möte neist toob kananaha ihule. Ainuke hea asi nende juures on see, et kui nemad hakkavad suve löpul välja ilmuma, siis see tähendab, et saabuva jooksuaja töttu muutuvad aktiivsemaks ka pödrad ja hirved. Saaremaal pötradest suurt unistada ei oska, neid kohtab siin peaaegu sama harva kui valget-toonekurge, aga hirved seevastu meelitavad kohale isegi huvilisi kaugemalt. Nii vöibki juhtuda, et hommikul metsa vöi luhale minnes ei kohta sa seal mitte sind altkulmu pörnitsevat jahimeest, vaid hoopis teist fotograafi. Köige magusamad hommikud on siiski need, kus saad pulmakülaliseks olla ihuüksi. Siis vöid tardunult koha peal passida ja ümbritsevat hirvemöllu jälgida tundide viisi, kuniks külm varbaid näpistama hakkab.
Toplaanfoto 
Lisa kommentaar